Teine.
Film sai üsna pea läbi. Vaikus võttis maad ja Serenety, suutmata seda kannatada, tõusis püsti.
„Te teete süüa?“ küsis tüdruk veidike üllatunult. Kell oli kümme läbi kakskümmendkuus minutit ja ta ema pani just pitsa ahju.
Harilikult, kui mõlemad nii hilja jõuavad ja Serenety ka õhtusööki valmis teinud pole, ei hakata millegi erilisega mässama.
„Ja, homme pole sul kooli, meil vaba päev ja… miks mitte kauem üleval olla?“ naeratas ema mõistlikult toonil.
Serenety noogutas ja avas uuesti külmkapi ukse.
„Aga kuidas teil Xavieriga läheb?“ küsis isa rõdult tulles.
„Hästi,“ sai ta kiire vastuse.
Ema keeras pilgu tütrele ja vaatas teda paluvalt.
„Kõik on korras, me lihtsalt ei tea kas on vaja teil omavahel tutvuda. Selles suhtes, et me ei tea kas…“ üritas tüdruk selgitada. Ema noogutas lõpuks. „Okei. Teinekord siis.“
„Tänan,“ ütles Serenety kergendunult ohates ja pöördus köögist ära.
Telekast, millest ta ükskõikselt möödus, algas uus film. Samuti komöödia. Kuigi Serenety ei sallinud naljafilme, kus alati kellegi üle liiga palju nalja visati, teadis ta sisimas, et mõne minuti pärast istub ta teleka ette ja hakkab seda ebainimlikkust vaatama.
Oma hämarasse tuppa läks ta vastumeelselt. Ta tuba oli täis igasugu mälestusi ja üksi olles olid need kiired meenuma.
Tüdruk võttis laualt telefoni ja jäi seal seistes vastamata kõnesid uurima. Kuusteist Xavierilt, seitse Cleolt ja üks vanaemalt.
Tüdruk ohkas ja helistas Cleole tagasi.
Muudkui kutsus ja kutsus. Pärast kolmandat tagasihelistamise korda vajus ta voodile istuma. Pimedas tundus ta tuba tänu läbi kardina paistvale valgusele täis erinevaid siluette. Rõduuks oli endiselt lahti ja kriuksatas tuule käes hirmutavalt.
„Võta vastu,“ sosistas ta omaette, et ehmatusest üle saada.
Lõpuks lasi ta ohkega telefoni kõrva juurest alla ja läks tagasi elutuppa. Köögist hakkasid tuppa ujuma mõnusad lõhnad. Serenety istus diivanile, süvendus filmi.
Tema peas said asjad alati põhjaliku tagaloo ja tuleviku. Kõik sündmused toimusid hoopis parematel ja põhjalikem põhjustel. Kõik tunded olid alati täpsemad, kuna kõikidele näitlejatele kõik tunded lihtsalt ei sobi.
Mees andis naisele just korvi ja samal ajal, kui naine majast välja jooksmiseks ukse avas, tõukas tuul Serenety rõduukse pauguga lahti.
Tüdruk võpatas ja ohates jooksid tal kerged võdinad üle selja.
Ajastus oli liiga täpne. Ta vaatas korraks oma toa poole, kuna õhtu oli üpris soe, ei kiirustanud ta ust kinni panema. Ta tuba nägi hetkel välja rohkem nagu must auk, milleni viis pruun, tammepuust koridor.
Serenety polnud oma toast varem nii mõelnud. Egas see mõte talle eriti meeldinudki. Õhtu lõpuks peab ta ju sinna magama minema. Üksi. Jälle.
„Kallike, mida sa juua tahad?“ hõikas tüdruku ema köögist ja Serenety unustas hetkega oma mõtted.
„Mahla,“ vastas tüdruk piisavalt kõvasti.
Mõttedki tulid tagasi.
Ta tundis oma mõtteis endiselt Chrisi puudutusi, need lausa põletasid ta nahka. Kuigi räägitakse, et ajaga mälestused hägunevad ja kõik muutub kergemaks, pole see Serenety puhul veel mõjuma hakanud.
Serenety mängis ainukese tõelise mälestusega mis tal järel oli, mille abil ta endale tõestas, et ta pole hull- sõrmusega, mille Chris talle kunagi kinkinud oli. Poiss palus tal kunagi lubada, et kannab seda alati.
Ta keerutas hõbedast, igasugu joonte ja suure pentagrammiga kaunistatud jublakat sõrmede vahel. See libastus, kui tüdruk telefonihelina peale võpatas.
Kuigi Serenety kuulis veeremist, ei suutnud ta kindlaks teha, kuhu sõrmus täpselt pidama jäi.
Ta võttis telefoni ja vaatas lillakalt vilkuvat ekraani. Sel hetkel otsustas ta, et on siiski hulluks läinud.
Ta silmad kas petsid teda või tegi keegi talle lolli nalja, kuna helistajaks oli Chriss.
Üllatunult, veidi pahaselt ja äärmiselt ettevaatlikult pani ta telefoni kõrva äärde.
„Jaa?“ küsis ta peaaegu sosinal. Kõne katkes.
Serenety vaatas viimati helistanuid. Nimi oli kadunud, ainult number oli alles. Tüdruk ohkas pahaselt ja kiirustas arvutisse, avas kunagi Chrisilt saadud programmi, mis inimeste numbreid kogub ja need kindlaks teeb. Chris oli alati Serenety turvalisuse pärast muretsenud.
Tüdruk toksis arvutiekraani valguses numbri õigesse lahtrisse ja vajutas „otsi“.
Lahtri kõrvale tekkis väike naerunägu, see oli Chrisi lisand.
Mõni sekund hiljem tekkis ekraanile punane leht- number oli aegunud.
Serenety kortsutas kulmu, see programm polnud teda kunagi alt vedanud. Akna ristist kinni pannult läks ta msn’i vilkuvaid aknaid eirates tagasi elutuppa.
„Ema!“ hõikas ta diivani juures seisma jäädes. Serenety hõbesõrmus, mis enne kusagile põrandale veeres, oli laual. Ta võttis sõrmus, pani selle sõrme ja läks kööki.
„Kust sa mu sõrmuse leidsid?“ küsis ta köögiuksel seisma jäädes.
„Millise?“ oli naine üllatunud, „ma ei ole viimasel ajal ühtegi leidnud.“
„Aga…?“ tahtis Serenety midagi öelda.
Ta ema murelik pilk veenis teda vaikima.
„Oih.. ei, ma ise panin ta sinna,“ raputas Serenety pead, üritades oma küsimust välja vabandada.
Ema naeratas ja võttis pitsa ahjust.
„Mmm,“ mõmises Serenety õhku sisse ahmides.
„Lõhnab suurepäraselt!“ hõikas isa oma töötoast, kuhu ta pool tundi tagasi end sisseseadnud oli.
„Ema, võtan joogid? Tulete ka?“
Saanud vastuseks kerge noogutuse, läks tüdruk kolme tassiga elutuppa. Neid laual asetades märkas ta keset lauda lebavat kuivataud sinilille. Chris kinkis selliseid talle nende esimesel kohtumisel. Kartes, et ta seda ette kujutab, surus ta korraks silmad tugevalt kinni. Uuesti lauale vaadates oli lill alles.
Tüdruk pani selle suvalise ajakirja vahele ja istus diivani parempoolsesse äärde.
Miski ta toas justkui kutsus teda sinna. Kui ta aeglaselt pilgu sinna keeras, tundus talle, et miksi oli seal. Miski või keegi seisis rõdul.
Mõtlemata tõusis ta püsti ja sammus aeglaselt, venival sammul oma tuppa. See keegi seisis seal ikka veel.
Tüdruk hingas korraks sügavalt sisse ja astus rõdule.
Ühe käega rõdu äärest kinni hoides pani ta teise käe poisi heledale, kuid pehmele põsele.
Chris keeras pilgu Serenetyle ja jäi talle silma vaatama. Mööduv auto valgustas nende nägusid vaid hetkeks, sellest piisas. Kuigi auto sõitis edasi ja valgus kadus, vaatasid nad mõlemad üksteist.
Serenety tõmbas käe ära. See tunne oli lihtsalt liiga reaalne.
„Ser,“ sosistas poiss ja haaras ühe kiire liigutusega tüdruku oma pehmesse kallistusse.
„Serenety!“ kuulsid nad tüdruku ema hõiget.
Mitte kumbki ei teinud sellest välja ega liigutanud.
„Ma armastan sind,“ sosistas tüdruk viimaks.
„Mina sind ka,“ poisi hääl oli kahetsev. Ja kahetseda oli palju.
„Serenety!“ hõikas ema uuesti.
„Ma pean minema,“ ütles tüdruk, kuid ei liigutanud endiselt.
„Mhm,“ noogutas Chris ja lasi lahti.
Serenety läks vastu tahtmist rõdu uksest sisse.
„Tuled sa tagasi?“ küsis ta.
Poiss noogutas. „Ma luban.“
Kuigi Serenety noogutas, ei suutnud ta seda täielikult uskuda.
No comments:
Post a Comment