Esimene.
Tüdruk istus aknalaual ja vaatas juba kuuendat tundi liikumatult välja. Ta heledad käed, üks vastu klaasi surutult, teine põlvel lebamas, värisesid külmast, mis igal pool ringi uitas. Esimest sorti külmus oli õuest tulev, tuulena edasi kanduv, värisema panev ja kananahka tekitav parasiit. Ta paneb akna alt mööda jalutavaid inimesi jakke vastu keha tõmbama, käsi taskutesse toppima ja sunnib neid takka.
Teist sorti külmus, mis Serenety’le muret tegi, oli kõikjal. See sundis inimesi käsi ümber enda mässima, aeglasemalt jalutama ja midagi veel külmemat otsima. Serenety’l olid nad mõlemad korraga kallal. Üks väljast, teine seest.
Ta ei kartnud külma, see ei saanud talle midagi teha. Ainus, mida ta ei talunud, olid ta oma mõtted. Õigemini nende puudumine.
Läbi klaasi vaatajaile tundus Serenety lihtsalt kui üks ilus kuju. Esimest korda elus suutis ta liikumatult paigal püsida. Tüdrukut ei huvitanud näo ette langenud juuksed, silmapliiats, mille pisarad ta põskedele laiali määrinud oli, heleroosa pluus, mis musti pisaraid täis oli, telefon, mis laual juba kaheksandat korda helises. Mitte miski.
Kuigi Serenety oleks hea meelega seal veel mõned tunnid istunud, pidi ta liigutama hakkama. Kell oli pool kümme ja mõnekümne minuti pärast jõuavad ta vanemad koju. Nemad ei tohtinud juhtunust midagi teada saada.
Serenety hüppas aknalaualt õrna liigutusega põrandale, asetas õpikud sahtlisse, tõmbas kardinad akna ette ja läks tassi kööki viima. Olles kruusi juba kuuendat tiiru pesnud, äratas uksekell ta mõtteist. Tüdruk lobistas nõu vee all puhtaks ja pani restile. Käsi kuivatades läks ta ukse juurde.
„Jaa?“ küsis ta võimalikult tavalisel toonil.
Uks avanes kiire tõmbega ja esimese asjana nägi Serenety pahast pearaputust.
„Sa ei tulnud,“ järgnes nukker lause. Tüdruk, kelle huultelt see libises, oli pikk ja kõhn. Kahe helesinise silma vahel ilutses nöpsnina, paar imekauneid punaseid huuli ha must neet ümber alahuule. Ta nägu ja kaela raamisid kaks musta punupatsi.
Teadmata mis pilguga oma parimat sõbrannat vaadata, avas Serenety käed, et uksel peaaegu nutvat tüdrukut kallistada. Serenety tahtis minna, kuid unustas. Päeval juhtunu viis kõik ta mõtted eemale ja ta lihtsalt ei mäletanud oma parima sõbranna venna kojujõudmise pidu.
„Ma tahtsin tulla,“ ütles tüdruk vaiksel toonil, „tõesti tahtis aga Xavier üt…“
„Ta on sulle alati tähtsam olnud, alati!“ ütles tüdruk trepikojas solvunult, seljal judinaid tundes keeras välisukse poole.
„Cleo!“ hõikas Serenety, „palun ära mine!“
Sammudes enesekindlalt välisukseni, ei teinud Cleo sõbranna hüüdest välja. Serenety jooksis talle järgi, kuid ukseni jõudes avastas, et väljas oli sadama hakanud. Tüdruk ruttas trepist üles, tõmbas botased jalga ja haaras jaki.
„Cleo!“ hõikas ta välja jõudes. Nähes tüdruku mantlit maja nurga taha keeramas, kiirendas ta vihmavees lirtsuvat sammu . „Cleo, kuula mind palun ära,“ anus Serenety paluval toonil kui tüdruku kuju majanurgal seismas nägi. Must, peaaegu maani mantel oli vastu seina surutud, kapuuts varjas ta nägu täielikult. „Cleo,“ alustas Serenety vaiksel, külmast väriseval häälel. Ta valmistus kõik ära rääkima, enne kui tüdruk tema poole vaatas.
„Vabandust,“ kohkus Serenety nähes, kes mantli all peidus oli. See polnud Cleo, see polnud isegi mitte tuttav inimene. Tüdruku pilk oli maha suunatud, kinnivajuvad silmad väsinud. Ta alahuules laius suur mõra ja üleüldse oli ta nägu tolmune ja määrdunud.
„Kas… kõik on korras?“ küsis Serenety instinktiivselt.
Tüdruku raske hingamine valjenes. Ta ei liigutanud endiselt, kuid ometi vappus ta üle kogu keha.
„Saan ma sind aidata?“ küsis Serenety vaiksel toonil. Ta tõstis käe, et see tüdruku õlale asetada. „Koju viia või midagi?“
Tüdruk mantlis keeras imekiirelt end ümber ja seisis Serenety paremal küljel, hoides terava, hõbedase mõõga tera tüdruku heledal kaelal.
„Hei!“ tardus Serenety ehmunult paigale, „ma tahtsin ainult aidata.“
Mantli raske kapuutsi alt piidlesid Serenety’d kaks kuldset silma.
Mõõk libises õrnalt, nahka riivamata üle Serenety õla. Mantlis
tüdruk surus mõõga vööle ja teotas uuesti vastu majaseina.
„Aitäh, et mind ei… tapnud,“ pomises Serenety samme tagasi astudes, „ma arvan.“
Tüdruk mantliga jälgis Serenetyt kiivalt, enne kui ta maja nurga taha jõudis. Seejärel lasi tüdruk pilgul maha vajuda ja peatselt tegi ta keha sama.
Serenety kõndis üllatunult, endiselt veidike värisedes trepikoja uksest sisse ja avas korteriukse. Kui ta botased jalast tõuganud oli, tundis ta tuttavat lõhna, mida ta on varem tundunud vaid ühel inimesel, mida ta armastab, mida ta igatses meeletult ja mis oli nüüd jälle millegi pärast siin.
Arvates, et ta seda vaid ette kujutas, istus tüdruk diivanile ja pani teleka mängima. Seda lõhna, imekena häält ja inimest oli ta viimasel ajal tihti tundnud, kuulnud, näinud. Ta oli igal pool, kuid mitte seal kus vaja.
Tüdruk raputas sellised mõtted kiiresti peast ja klõpsis kanaleid vahetada. Kümmekond minutit, siis jõuavad vanemad ja Serenetyga on üheks õhtuks jälle korras. Emal ja isal on raviv mõju. Kui nemad läheduses on, ei saa tüdruk teda igatseda. Vähemalt mitte enne magama minekut.
Just üksi oma külmas voodis vedeledes, lootusetult und oodates ja väherdes tulevad kõige hullemad mõtted. Kõige hullemad igatsushood.
Harilikult ajab asja ära ta ustav kaisukaru ja padi, mis ta pisarad alati hoolsalt kinni püüab, endasse matab ja hommikuks need unustanud on.
Serenety klõpsis kanaleid kuni peatus tuttavalt filmil. Ühelt ööpäevaringselt filmikanalailt käis „The Notebook“.
Tüdruk pani puldi lauale ja tõmbas jalad enda juurde diivaniäärele. Pead põlvedele toetades jäi ta filmi vaatama. Nende filmi.
Mida kauem ta vaatas, seda rohkem see haiget tegi. Ja valu oli antud juhul parem kui igatsus.
„Sa ju lubasid,“ kostus Serenetyle tuttav meloodiline hääl tüdruku seljatagant.
Automaatselt keeras ta pea hääle suunas ja tõusis võpatades püsti. Seekord oli ta ettekujutlus liigagi reaalne.
Serenety seisis kangestunult, teadmata mida teha, keset tuba ja vaatas Chrisile otsa.
Chris, tumeblondid juuksed sassis, jakk kortsus ja veidi räpane, nagu poiss üleüldse, vaatas tüdrukut kortsus kulmuga. Talle ei meeldinud Serenety valu kohe mitte põrmugi.
„No sina lubasid ka palju asju,“ sosistas Serenety lõpuks poolhäälega.
Chris lasi pea alla. „See on teine asi.“
„Ei ole, lubadus on lubadus!“ vaidles Serenety vaikselt vastu.
Poiss vaatas korraks Serenetyle otsa, liikus imekiirelt tüdruku juurde ja jäi talle silma vaatama. Serenety oli poisi lõhnast lummatud, kui samas ei suutnud ta uskuda, et see reaalselt juhtub. Miks peaks Chris tagasi tulema? Ta juba läks, kaks korda isegi ja lubas kolmel korral mitte tagasi tulla. Miks ta ümber mõtles? Miks ta seda teeb?
Serenety hoidis pilku kindlalt maas, et mitte Chrisi omaga kokku juhtuda.
Poisi lähedus kattis Serenety tibutagiga, ta lõhn tegi maailma värvilisemaks ja ta vaikne hääl pani tüdruku pea pööritama.
„Kus su vanemad on?“
„Kohe…“ jõudis tüdruk öelda, enne kui poiss kogemata õrnalt vastu ta käsivart läks ja Serenety maa poole langes. Chris, kiire reaktsiooniga, püüdis tüdruku oma kätele ja viis ta tema tuppa, asetas õrnalt voodile ja istus tema kõrvale.
Serenetyga oli seda varemgi juhtunud. Alguses, kui talle korraga liiga palju sai, minestas ta vahel.
Serenety avas voodil silmad, kui kuulis välisust kinni minevat.
„Chris?“ sosistas ta püsti tõustes. Ta oli elevil ja täis lootust.
Kas poiss oli tõesti tagasi?
Kui ta enda ümber ringi vaatas pidi ta pettuma. Tüdruk istus oma lilla kattega voodiäärel, oma toas ja uksest tulid ta vanemad. See oli vaid uni olnud. Kõigest uni?
Kuigi ta väga soovis, polnud õige aeg nutmiseks.
Käega läbi juuste tõmmates, samal ajal salaja põske hammustades läks ta esikusse.
„Tsau,“ ütles tüdruk vanematele, samal ajal kaks toidukotti kööki viimiseks maast üles korjates.
„Tsau, kuidas läks täna?“ küsis isa.
Serenety raputas kööki minnes pead. „Tavaliselt.“
Ta oleks õlgu ka kehitanud, kuid kotid olid rasked.
„Pidu oli normaalne siis?“ jätkas ema võimalikult tavalisel toonil, kuigi ta muretses.
„Nojah,“ valetas Serenety kiirelt ja hakkas asju külmkappi panema. Kui ta oleks öelnud, et ei jõudnud peole, oleks ta vanemad veel rohkem muretsema hakanud. Seda tal vaja polnud.
„See on tore,“ ütles ema naeratades kui kööki astus, „me mõtlesime, et homme võiks grillima hakata.“
„Jaa,“ noogutas Serenety. Grillõhtutele kutsuti alati sõpru ja seltskonnas oleks tal hetkel palju parem.
„Ja Xavier võiks ka tulla,“ jätkas isa.
„Ei!“ tuli Serenety suust liiga kiireti.
„Kunagi peame me temaga ikka kohtuma,“ manitses ema vaiksel, sõbralikul toonil.
„Jah, aga mitte homme palun.“
Ei ema ega isa ei öelnud rohkem midagi. Kõik kolm toimetasid edasi täielikus vaikuses.
Serenety võttis topsijogurti ja lusika, suundus nendega elutuppa, vaatas suvaliselt kanalilt üht naljakad komöödiat ja üritas filmile keskenduda.
Terve aja- milleks oli kümmekond minutit- häiris teda miski ta toas. See miski oli ilma nimeta, hääletu ja olematu.
No comments:
Post a Comment